neljapäev, 3. november 2016

Hea on olla peregrino.

Camino selleks korraks käidud. Oli mōnus. Oli soe. Oli ville ja natuke jalavalu. Oli palju rōōmsaid hetki. Palju kohtumisi - nii iseenda kui teistega. Palju sai lōpetatud.
Caminot alustasime Zen Taro kaartide tōmbamisega. Tegime seda igal hommikul, et teada millele sel päeval tähelepanu keskendada. Päevakaarte ei postitanud, see oleks läinud liiale. Nüüd siis Uue Elu algus.

















Oporto katedraal.


 
Oporto katedraali juurest vaadatuna.


Katedraali ees imeline trompetikontsert.


Meie camino seekord läbi ja kunagi saab siit  alguse järgmine rännak.


Rännak lōppenud, sellod passides.



Tantsuks kisub.



Oporto veinivalik.

Blogi selleks korraks lōpetatud. Kui kunagi saab tulema uus rännak, siis kohtume.
Aitäh kōigile, kes lugesid ja kaasa elasid. Ehk saime pakkuda teilegi mōne huvitava hetke. Ja vōib-olla sai keegi innustust caminole minekuks.

Bom caminho.

kolmapäev, 2. november 2016

Eesti tüdrukud.



Täna hommikul näitas kraadiklaas sellist temperatuuri. Peregrino asub vara teele, ees pikk tee Oportoni.


Ja siis ühele postile kleebitud teibiga selline sōnum! Neli isevolditud lille ka.
David oli meist ees 7 km, ta liikus eile edasi, et vähem kōndida oleks Portosse. Arvas, et me enam ei kohtu ja jättis teele selle sōnumi. Etterutates, me ikka korraks kohtusime veel seal kus kohtasime mehhiklast ja tema  koera. 


Trompetlilled, neid on siin palju, kollased, valged, roosad. Suured uhked puud.


Auto korgipuu koorega.



Mehhiko noormees oma koeraga teel Fatima suunas. Tuligi Mehhikost koos koeraga. Praegu teel  Santiagost Fatimasse. Edasi vist Israeli. Tal missioon, juhib tähelepanu Süüria sōjapōgenikele ja nende olukorrale.



Päris Santiago teed ka. Siin on seda vähe olnud. Tee on olnud vōrreldes Pōhjateega suht kerge. Aga asfaldiga nad ei koonerda. Täna jälle 30+ km asfalfi ja munakivi teed ka.

Oporto.

teisipäev, 1. november 2016

Ikka rōōmsad.



On soe ja mōnus ja sellised ilusad neidised päikeseloojangul. 


                                                                     David.


Ühes alberques oli seinal selline keeld. 


                                                        Meie eileōhtune alberque.


Tänavad on siin kitsad, kōnniteedega nad ei priiska.

  Plataanid langetavad lehti.



On ülimōnus istuda ja puhata jalgu pehmete sahisevate lehtede rüpes. Tuul sahistab, inimesed sahistavad ja tunnevad rōōmu. Siin  ei ole kombeks kohe luuda välgutada, kui leheke maha  pudeneb. Ja see on ilus.



Siin kaetakse majad keraamiliste plaatidega. Neid on väga huvitavaid. Neid nimetatakse azuleodeks.




 Täna on meie öömajaks vanadekodu.


Ōhtul kohtasime veelkord Davidit, ta otsustas natuke edasi kōndida, et homme oleks vähem käia. Homse  päevateekond on 35 km.



Peregrino ōhtusöök: ensalada mixed.

esmaspäev, 31. oktoober 2016

Aga kapsad kasvavad siin kōrgeks.

Mis puutub eilsesse küsimisse, siis me olime eile varavalges teele asunud ja pea 10km juba käinud ilma kohvi ja söömata. Kellatrikk ka ju tehtud. Palusime, et oleks ometi mingi kohvik lahti. No kōik kinni, mis kinni.
 Ja siis üks kohvik, kus sees askeldasid omanikud. Me jäime seda vaatama, omanik tuli uksele ja küsis, et kas tahate kohvi. Muidugi tahtsime ja tegi veel  meile sandesid ka, vōi ja moosiga. Need on vōileivad. Olid imehead. Kui me ära läksime, keeras jälle ukse lukku.

Kui siin ōhtul blogin, siis ei tule kōik korraga meelde. Nii palju juhtub teel huvitavat.


Meie eileōhtune alberque. Suur maja on hotell, aga see pisike on peregrinodele.


Bairrada valmistamise ahjud. Olid kusagil aia ääres rivis.


Heinad.



Kapsad kasvavad siin kōrged.


Väikesed eukalüptipuud ja sinine taevas.
Mōnus on hommikul teele minna, kui ei pea kampsunit selga panema. Keskpäeval kisub 30 kraadi tuuri. Ōhtuti istume ka päikseloojanguni poolalasti. Nii soe on.

Oleme juba 3 päeva olnud ühes alberques catalaania noormehe Davidiga, kellel on lümfoom ja kes pōgenes arstide ja kemoteraapia eest. Tal on veendumus, et see Camino aitab teda. Ta on "päris elus" (meil SOS lasteküla) kodutute laste isa. Tal 9 last, ja kōik tunnevad kogu aeg huvi, kuidas tal läheb. Sōbrad ei aktsepteeri tema valikuid ja ei tunne ka huvi. Me toetame teda kogu oma hingega. TA SAAB TERVEKS!