On soe ja mōnus ja sellised ilusad neidised päikeseloojangul.
David.
Ühes alberques oli seinal selline keeld.
Meie eileōhtune alberque.
Tänavad on siin kitsad, kōnniteedega nad ei priiska.
On ülimōnus istuda ja puhata jalgu pehmete sahisevate lehtede rüpes. Tuul sahistab, inimesed sahistavad ja tunnevad rōōmu. Siin ei ole kombeks kohe luuda välgutada, kui leheke maha pudeneb. Ja see on ilus.
Siin kaetakse majad keraamiliste plaatidega. Neid on väga huvitavaid. Neid nimetatakse azuleodeks.
Täna on meie öömajaks vanadekodu.
Ōhtul kohtasime veelkord Davidit, ta otsustas natuke edasi kōndida, et homme oleks vähem käia. Homse päevateekond on 35 km.
Peregrino ōhtusöök: ensalada mixed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar