Hea on olla peregrino.

Camino selleks korraks käidud. Oli mōnus. Oli soe. Oli ville ja natuke jalavalu. Oli palju rōōmsaid hetki. Palju kohtumisi - nii iseenda kui teistega. Palju sai lōpetatud.

Caminot alustasime Zen Taro kaartide tōmbamisega. Tegime seda igal hommikul, et teada millele sel päeval tähelepanu keskendada. Päevakaarte ei postitanud, see oleks läinud liiale. Nüüd siis Uue Elu algus.

Oporto katedraal.

 

Oporto katedraali juurest vaadatuna.

Katedraali ees imeline trompetikontsert.

Meie camino seekord läbi ja kunagi saab siit  alguse järgmine rännak.

Rännak lōppenud, sellod passides.

Tantsuks kisub.

Oporto veinivalik.

Blogi selleks korraks lōpetatud. Kui kunagi saab tulema uus rännak, siis kohtume.

Aitäh kōigile, kes lugesid ja kaasa elasid. Ehk saime pakkuda teilegi mōne huvitava hetke. Ja vōib-olla sai keegi innustust caminole minekuks.

Bom caminho.

Eesti tüdrukud.

Täna hommikul näitas kraadiklaas sellist temperatuuri. Peregrino asub vara teele, ees pikk tee Oportoni.

Ja siis ühele postile kleebitud teibiga selline sōnum! Neli isevolditud lille ka.

David oli meist ees 7 km, ta liikus eile edasi, et vähem kōndida oleks Portosse. Arvas, et me enam ei kohtu ja jättis teele selle sōnumi. Etterutates, me ikka korraks kohtusime veel seal kus kohtasime mehhiklast ja tema  koera. 

Trompetlilled, neid on siin palju, kollased, valged, roosad. Suured uhked puud.

Auto korgipuu koorega.

Mehhiko noormees oma koeraga teel Fatima suunas. Tuligi Mehhikost koos koeraga. Praegu teel  Santiagost Fatimasse. Edasi vist Israeli. Tal missioon, juhib tähelepanu Süüria sōjapōgenikele ja nende olukorrale.

Päris Santiago teed ka. Siin on seda vähe olnud. Tee on olnud vōrreldes Pōhjateega suht kerge. Aga asfaldiga nad ei koonerda. Täna jälle 30+ km asfalfi ja munakivi teed ka.

Oporto.

Ikka rōōmsad.

On soe ja mōnus ja sellised ilusad neidised päikeseloojangul. 

                                                                     David.

Ühes alberques oli seinal selline keeld. 

                                                        Meie eileōhtune alberque.

Tänavad on siin kitsad, kōnniteedega nad ei priiska.

  Plataanid langetavad lehti.

On ülimōnus istuda ja puhata jalgu pehmete sahisevate lehtede rüpes. Tuul sahistab, inimesed sahistavad ja tunnevad rōōmu. Siin  ei ole kombeks kohe luuda välgutada, kui leheke maha  pudeneb. Ja see on ilus.

Siin kaetakse majad keraamiliste plaatidega. Neid on väga huvitavaid. Neid nimetatakse azuleodeks.

 Täna on meie öömajaks vanadekodu.

Ōhtul kohtasime veelkord Davidit, ta otsustas natuke edasi kōndida, et homme oleks vähem käia. Homse  päevateekond on 35 km.

Peregrino ōhtusöök: ensalada mixed.