KÕIK SEE

Sina oledki KÕIK SEE.

Leidsin vanadest camino märkmetest ühe huvitava loo, mille olen kirjutanud augustis 2009. Peale oma esimeselt caminolt naasmist.

Saabusin just paar päeva tagasi 40 päeva kestnud palverännakult Saint Jean Pied du Portist Santiago de Compostellasse, sealt edasi Fisterrasse ja Muxiasse ja tagasi Santiagosse.

Sa lihtsalt astud ja tunnetad kuidas iga sammuga puudutad Maad ja saadad Maaemale armastust ja Maaema vastab sulle alati. Nii kummaline on teada, et ta teab sinust kõik ja kõigist teistest ka….. Kes sa oled? Mida teed? Ja mida tulid siia tegema. Aga kas sina ise tead endast?

Vahel asud teele juba väga vara, pimedas. On täiskuuöö ja kõik on valge. Su ümber on eukalüptimets. Puud heidavad imelikke varje, miski krabiseb ja sina kõige selle keskel. Teinekord asud jälle vara teele, aga siis ei ole kuud, on pimedus ja taevas säravad tähed. Lugematu arv. Kõige üle läheb Linnutee ja sina selle all. On ju caminot nimetatud ka Linnutee all olevaks teeks. Kunagi sajandeid tagasi käidigi seda rada mitte kui palverännaku rada vaid kui teed, mis viis Maa lõppu.

Ja ühel ööl otsustad sa, et täna magan ma väljas ja valid selleks kohaks oliivisalu. Päike loojub ja läheb pimedaks. Taevasse tulevad tähed, kuud ei ole. On mõnus olla magamiskotis, vaadata tähistaevast. Lihtsalt olla, tunnetada, et sina oled üks osa kõigest sellest. Sina oledki KÕIK SEE.

Teine kord lubad endale magada eukalüptimetsas. On jälle tähistaevas ja seekord ka täiskuu. Kuulad metsa ööhääli. On turvaline olla ja jälle oled sa ÜKS.

Siis jälle otsustad, et seekord magan ma hoopis Ookeani kaldal liival. Sinu ümber on laskunud pilved maani, kõik ümberringi on paksus udus ja paistab, et sajab. Aga sina oled nagu kausi all. Üle sinu laotub Linnutee ja tähistaevas. Ookean mühiseb võimsalt, laulab oma vägevat laulu. Sa tõstad pea, et vaadata, kus see Ookean siis hetkel on. Ega ta ometi sulle külje alla tule ja sind endaga kaasa ei vii? Sa ei näe midagi, sest on kottpime öö, hetkel on kõik paksus pilves. Ja jälle oled sa KÕIK SEE.

Siis juhtub, et sul tuleb magada jälle väljas, aga seekord küllalti käidavas kohas. Varju pakub ainult vana kiviaed. Palud Loodusvaime, et nad muudaksid su nähtamatuks. Ja nii see ongi, sind ei nähtagi. Sa oled KÕIK SEE. VAIMUSTAV!

Sa astud. Päike lõõskab, kuuma on tublisti üle 30. Päris oma Tee alguses poed sa igal võimalusel varju, et Päike nii väga ei kõrvetaks. Aga paari nädala pärast avastad, et on siesta aeg ja kõik kohalikud on kusagil varjus, aga sina istud maha lausa Päikese kätte! Sama on juhtunud ka paljude teiste peregrinodega. Sa ei vaja enam varju, sa oled jälle ÜHEKS saanud! IMELINE!

Lähed ja lähed, sinust möödub palju inimesi, sina möödud paljudest ja kogu aeg soovib keegi sulle “Buen camino”. Head Teed!  Ja sina soovid teistele. Inimeste silmad säravad, mis sest, et mõnikord on raske käia. Jalad on valusad. Lihased valutavad, villid taldade all, seljakott raske…. Kõik nad on julgenud “rattast” välja astuda. Tulnud Teele, teada saamaks seda, et Inimene vajab tegelikult äärmiselt vähe: vett, lihtsat toitu, äärmiselt vähe riideid ja muid asju, ööseks peavarju. Aga iga Inimene vajab Armastust, seda, et temast hoolitaks. Ja siin saad teada, kui hea tunne on, kui sa oled tulnud päevateelt, võib-olla 10-12 tundi juba teel olnud, sul ei ole midagi süüa ja siis keegi hõikab: “me valmistasime toitu, tule sööma!”. Teinekord jagad sina kellegi teisega oma toitu ja veini. Ja jälle tõded, et sa oled ÜKS.

Sa tunned kuidas käia on kerge, seljakott seljas ei rõhu õlgu. Tõusud mägedes ei ole rasked. Su süda avaneb ja sa ARMASTAD kõike ja kõiki. IMELINE!

Sa oled õnnelik, et sa võid ja julged endale lubada seda kõike. Astuda välja “rattast”.

Sa tervitad iga villi, mis su jala alla tuleb, sest sa tead, et see tuleb sulle näitama sinu probleemi. Siis sa astud ja mõtiskled. Vahel päeva, vahel kaks ja siis sa TEAD, see on SEE. Ja vill kaob. Nii lihtne ja keeruline see ongi!

Ja siis äkki oled sa Maa lõpus. Vaatad kuidas Päike loojub. Põletad oma caminol seljas olnud riideid, mida igal õhtul oled hoole ja armastusega pesnud. Ja nutad. Kahju on. See Tee on selleks korraks läbi. Aitäh, neile sokkidele, särgile, mis sind kogu selle aja truult teenisid!

Maa lõpp. Kunagi arvati, et seal lõpebki Maa.  Aga võib-olla lõpebki. Miski saab otsa, et saaks alata UUS. 

On öeldud, et iga inimene, kes on camino läbinud peab Maailmale midagi andma. Kes kirjutab raamatu, kes maalib pildi… Mida annad sina? Raamatut ei kirjuta, pilti ei maali.

Ma sain Rännakust Väge.

Õppisin Usaldust; nii ennast kui Universumit usaldama.

Armastust. Universum jagab lõpmatult Armastust, aga seda ei saa endale hoida, seda tuleb jagada.

Seda et iga Inimene on Jumala nägu.

Jagangi Maailmale seda Väge ja Teadmisi läbi oma Töö, läbi oma Käte ja Suu.

Ma õnnistan Ennast!

Ma õnnistan sind Maaema!

Ma õnnistan sind Päike!

Ma õnnistan sind Universum!

Ma õnnistan kõiki Inimesi!

Ma õnnistan kõiki Loomi ja Linde!

Ma õnnistan Kõike ja Kõiki!

Õie.

27.august 2009.