Meeletu hunnik turiste

 Tänane plaan oli minna Tramuntana mägedesse ja matkata GR221 rajal. 

Me teeme plaane, aga keegi teeb need ümber. Hakkasime hommikul Cuberi poole sõitma ja Pollencas lihtsalt ühel väljasõidu teel politsei ees ja kõik. Keegi ei sõida. Eile oli ka kusagil nii, tegime siis väikse kohvi ja kõik laabus. Seekord tegime lausa pika hiinaka tripi, aga ei midagi. Kõik kinni, autode järjekord kilomeeter pikk. Siin mägedes pole lihtne uut varianti ka leida. Valisime siis teise suuna ja läksime Valldemossasse. 

Nüüd saan küll aru miks kohalikud mässavad ja turiste ei salli. Ma ka ei salli. Hahaa, ise ka turist.

Valldemossas ei saanudki peatuda, sest lihtsalt kohta ei ole.  Edasi sõitsime Deiasse, seal sama lugu. Lõpuks ikka leidsime. Uskumatu kui palju inimesi igal pool. Solleris sama jama.

Marve, meie autojuht. 

Mustade klaasidega ei saa ometi sõita. Nagu ikka klaasipesu vedelikku keegi sisse ei kalla.

Pildikesed Deia külast. Kirjas on, et inimesed armastavad küla vaikust, puutumatut ümbrust. Aga tegelikult on üks meeletu mäsu.

GR221 raja märgistus.

Biopüünis oliivipuu otsas.

Solleris rannavalvetibid.

Praegu veetakse turiste sellise rongiga.

Järjekordne uhke õhtusöök kodurestos.

Käisime kalaspaas. 

Õhtu lõpetasime nagu ikka pimedas ujumisega.

Ka meie Can Picaforti linnakese tänavad on rahvast täis nagu laulupeo rongkäik oleks.