Lecco järv

 Seekordne tee tõi meid Lecco järve äärde, mis on tegelikult Como järve üks osa. Pea kogu tee sadas vihma. Alpid lõppesid vahepeal ära ja siis algasid uuesti.

Üks kena kohvik, kus suvel saab jäätist aga talvel šokolaadi.

Lecco ja Lecco järv.

 Ma Juulale epistlit lugemas. Kipub vahel end pikali pilduma, ei taha alati korralikult seista.

Tänaseks meil üks plekkkuut. Sisse registreeris meid eile õhtul AI. Saatis pikad kirjad mida kõike tegema peab. Vaata aga videot, siis saad täpsemalt teada, aga lingi koha peale oli kirjutatud "removed". No mida sa vaatad. Siis tuli saata oma ID kaardi pildid ja veel ka pilt elusast endast. Kui lõpuks täna kohale jõudsime, siis tuli jälle õpetus lahti võtta ja vaadata kuidas sisse saada. Suur raudvärav ees. No otsisime tükk aega, siis leidsime telefonis nupu kuhu vajutada ja uskumatu, värav hakkaski avanema. 

Sees selgus, et üks diivanvoodi ei avane. No AI ka ilmselt ei teadnud kuidas seda teha. Lõpuks leidsime INIMESE, kes tuli ja kolmekesi punnitades  saime sellest monstrumist ka jagu. 

Igatahes esimene kogemus AI sisseregistreerimisega. Ega väga rohkem taha ka.

Viimane granaatõun. See nüüd reisinud meiga 2 nädalat. Pärit siis sellest külluse päevast.

Garda järv

 Hommik tervitas meid vihmasajuga. Aga pole hullu, kohe ju mägedesse sõitma ei pea. Ees veel lai Po jõe org. Põllud olid kõik vesised nagu hakkaks kohe riisikasvamine peale. Maa ilmselt madal ja ei lase veel kohe ära vajuda.

Siis oli tee ääres üks juustupood. Igasugust juustu oli. Ja palju ka igasugust sinki ja vorsti.  Ostsime ikka juustu paar sorti kaasa ka.

Tasapisi hakkasid paistma Alpid. Tunnike veel ja juba olimegi Alpides.

Garda järv.

Lõputu kogus tunneleid. Pikki ja lühikesi.

Sõitsime Garda järve põhjapoolsesse otsa Rivo del Gardasse. Seal ka meie öömaja. Käisime Grotta Cascata  Varones. Mina ei käinud. Piletimüüja ütles, et 50m treppe. Mu põlveke ei kannata seda veel välja. Tüdrukud käisid ja tagasi tulles olid ligemärjad ja külmunud aga ülimalt õnnelikud. 50cl mu põlveviina kulus marjaks ära.

Anu ja Anneli tegid ka imeilusaid pilte.

Meie tänase öömaja emamaja.

Poest ostsime kohalikku kala. Kala hinnad ajavad siin küll nutma. Kirves mis kirves.

Itaalia riis. Po jõe org

 Asi on jõudnud sinnani, et ma enam ei mäleta kust eile olime. Iga öö uus koht, pea läheb sassi.

Jälle sõit üle  mägede. Seekord Po orgu. Täna oli pilvine, kusagil sadas, aga meid see ei puudutanud. 

Teid oli küll igasugused, ka OM'e õige mitu. Nüüd oleme natuke aega päris laugel maal. Po jõe org ja itaalia riisikasvatus piirkond.

Ühelt lavkalt teeääres ostsime tänase söögikraami.

Riis on juba koristatud. Anneli käis uurimas,  et kas on ikka riisipõld olnud. 

"Riis sünnib vees ja peab surema veinis” ütleb Piemonte vanasõna.

Itaalias Piemonte piirkonnas kasvatatakse 30% kogu Euroopa riisitoodangust.

Piirkonna idaosas – nimelt Vercelli, Novara ja Alessandria provintsis – asuv tasandik on tegelikult Itaalia ja Euroopa parima kvaliteediga riisikasvatuspiirkond, mille toodang on 1,5 miljonit tonni aastas. 

Riisi toodetakse keskkonnasõbralikul ja mahepõllumajanduslikul viisil ning sellest valmistatakse mitmeid hinnatud ja traditsioonilisi sorte, mis on identifitseeritavad vastavalt nende kasvukohale. Tuntuimate hulgas on: Carnaroli, S. Andrea, Arborio, Baldo, Balilla, Vialone Nano.

Internet.

 

Torta del Gargansole.

Tänane öömaja. Meie voodilina ja padjapüürid on puhta pitsiga kaunistatud.

Torta meie õhtusöögilaual.

Sitsiilia vein 7 viinamarjasordist. Klass omaette