Via Francigena on ajalooline palverännakutee, mis algab Canterbury katedraalist (Inglismaal) ja lõpeb Roomas Püha Peetruse väljakul; see hõlmab 2037 kilomeetrit. See kuulutati Euroopa kultuuriteeks 1994. aastal, seitse aastat pärast Camino de Santiago't.
Edasi kulgeb tee Via Francigena del Sud`i nime all Roomast Santa Maria di Leucasse ja selle pikkusks on 940km. Sealt edasi juba üle mere Pühale Maale Palestiinas - esimese ja tähtsaima kristliku palverännaku paika.
VF del Sud`marsruudi kaart.
Teele asub 5-liikmeline seltskond: Marve, Riina, Anu, Anneli ja Õie. Esimesed kaks plaanivad kümne päeva pärast koju tagasi naasta. Ülejäänutega jätkame teekonda Santa Maria di Leucasse. Kuidas see kõik kulgeb, seda näitab aeg. Meie plaanime aga Teel on oma plaanid. Loodan südamest, et Tee plaanid on meile ikka jõukohased.
Olemegi Teel. Eilne päev oli sirgelt reisipäev. Polegi enam nii lihtne Eestist Itaaliasse saada. Ikka läbi armsa naaberriigi pealinna. Mõni alustas reisi lausa varahommikul. Mina lõunast siis selle kuulsa tahvusvahelise rongiga, mis Tallinnast otse Vilniusse põrutab. Valgas tuleb ikka ümber istuda Vilniuse rongi.
Riia raudteejaama Lidos siis kohtusime, sõime kõhu täis ja lennujaama edasi. 21.50 startisime vana hea Ryanairiga Rooma. Öö veetsime rõõmsalt Fiumicino lennujaamas.
Edasi suundusime palveränduri passi otsima. Paiga leidsime, aga passid olid otsas. Minul ja Riinal on pass eelmisest rännakust aga kolm passi ikka puudu. Tädi käest saime paberi, et passid otsas.
Edasi suundusime Decatholoni, et osta matkakepid. Oli hulga sehkendamist, et õiged metroo piletid osta. Lõpuks ikka saime hakkama ja Decatholoni me jõudsime ja kepid ka kätte saime. 6 eurtsi tükk, eks paistab kuidas töötavad.
Tagasi Terminisse ja vaja pilet Albano Lazialesse osta. Nimelt otsustasime, et Roomast ei hakka välja jalutama, sest see troostitu suurlinna äär on kurnav, ei midagi ilusat.
Selleks oli vaja rongi pilet soetada. Kuna me ei tednud mis liinid sinnapoole lähevad, siis oli vaja küsida. Muidugi on see Termini üüratu. Lõpuks leidsime ikka koha, kus on olemas INIMENE, kellelt küsida. Üks ja ainuke piletikassa. Ja sinna oli tohutu järjekord. Saime lõpuks löögile, kus kena neiuke printis välja järjekorra numbreid. Neiuke ütles, et minge sinna vasakule automaatide juurde, seal tema kolleeg aitab. Aitaski aga mitte meid. Meil polnud järjelorra numbrit. No siis uuesti sappa ja seekord oli seal noormees kes printis meile numbri ka. Ja oh imet! Peale pikka ootamist saimegi pileti kätte. Mis seal siis nii rasket on!
Nüüd olemegi Albano Laziales. Paar päeva tagasi sain ka sõnumi oma pärimisele kohalikust kogudusest, kas saame öömaja. Saame, 30 raha per nägu ja magage. Aga nagu ikka Itaalias on asjad keerulised. Esiteks ainult italiano, muud ei räägita, ammugi majutusasuse nunn.
See oli ikka paras seletamine.
Ja Issand Jumal teab, mida Google translatib. Me seletamine ikka sada korda, et need kolm on ka palverändurid, mis sest, et passi pole. Lõpuks saime valgele paberile nime taha ka templid.
Homme hommikul vara teele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar