Selle Tomariga on ka üks tegu.
Hommikul plaanisime minna ainult pool teed. Jalad kōigil valusad. Aga seda kohta kus plaanisime peatuda lihtsalt meile ei näidatud. Siis olime käinud juba 20 km ja peale (sealt tegin eelmise postituse) ja öeldi, et järgmine hostel on 2.km kaugusel. Siis oli juba mōttekas Tomari välja tulla.
Aga see linn ei tahtnud ennast kätte anda. Viimased kilomeetrid osutusid igatahes rohkemaks kui kilomeeter. NAD vist ei daatle oma kilomeetreid!
Linn igatahes pastis, aga maad oli ikka palju veel ja jalad ka valutasid. Siis kohtasime ühe värava juures ühte meest oma emaga. Küsisime, et kui kaugel on bombeiros. Mees rääkis inglise keelt. Ta vastas, et 2,5 km veel. Meie näod olid vist nii hapud, et ta pakkus end meid kohale viima. Autoroolis oli ema, kes oli kusagil 75+. Ja nii siis 4 eesti naist end tagaistmele pressisid. Ja siis saime tōelise linnaekskursiooni, üles kindlusesse ja linna tuur ja jōe tuur ja lōpuks bombeios, kus ta kōik organiseeris.
Kaasa saime kōikvōimalikud ōnnistused edasiseks.
Inimesed on siin super lahked. Eile viis ka üks vanamees meid Golegas poodi, mis asus kaugel keskusest. Oli pühapäev ja poed kinni. Ja keegi teine tōi tagasi.
Teel on ikka palju pakkuda. Mingid punased marjad, mis Anka ütles, et söödavad. Mina neid ei tundnud.. Aga olid väga head. Siis granaatōunad, mis teeääres end pakkusid.
Tänase öö magame madratsitel suurel laval. Vōib_olla tuleb ka esinemine, eks näis.
Elu on lill!
Netti meil pole, kui on WiFi, siis kirjutan.
Viigimarjad, Mis me kätte saime.
Eukalüpi mets.
Tōeline Mees ja tema Ema meile linna näitamas.
Vaade Tomarile.
Et ikka müstilisi metsi ja häid mehi rännuteele jaguks! Ja muidugi rõõmu ja päikest! Paistab, et maa toidab teid rõõmuga :) Kusagil kaugel sajab esimest lund :)
VastaKustuta