Olen eilsele ikka ja jälle mõelnud, aga midagi tarka välja mõelda pole suutnud. See on ikka super, kuidas meel tahab, et kõik oleks selge ja kõike teaks. Mitte ei saa rahu.

Võtsin kaarti ja vastus siin.

Vaat nüüd on mul sellest blogist kõrini tänaseks. Ta käitub omasoodu ja ma ei viitsinud temaga enam jännata.

10 kõrvale, 20-30 tagasi, 90 edasi, 16 veel lisaks.

Tänane päev hakkas väga huvitavalt. Kõigepealt eksisime linnast väljaminekuga. Olime eile õhtul kõik endale selgeks teinud, kust hommikul tee läheb. Ja ometi eksisime. Lõpuks kõik õnnelikult leitud. Kõik õige, lähme, märgid on. Harva küll, aga on. Eelnev info ütles, et väga halvasti märgistatud lõik. Olime veel ekstra tähelepanelikud. Aga ühel hetkel avastasime, et oleme hoopis vales suunas läinud 10 km. Päevateekonna pikkuseks täna 41 km planeeritud. Kuna olime hullult mööda pannud, siis ei jäänud muud üle kui otsida bussipeatus ja üritada kuidagi edasi saada. Leidsime bussipeatuse, aga selgus, et sealt ei lähe ühtegi bussi meie suunal. Siis avanes uks ja üks mees astus välja ning ütles, et tulge peale, ta viib meid  Plasenciasse, sealt saame edasi. Mul polnud õrna aimugi, kus see asub, mõtlesin, et siinsamas järgmine küla. Nii me siis sõitsime mitukümmend kilomeetrit tagasi! Me ainult imestame, et plaan minna 41 km, ja äkki ootamatult oleme kusagil suures linnas ja ootame bussi! Jah, siit saab küll edasi Salamancasse. See jääb vähemalt meie teele.

Ikka on nii , meie plaanime ja Tee elab oma elu. Meie tahtmine ei loe mitte midagi. Oma aruga ma ei jätaks iial mägesid vahele. Aga Teel teised plaanid.
Kell 12 oleme Salamancas. Suured linnad ei ole meie paik. 16. km pärast on järgmine alberg. Calzada de Valdunciel. Ja sinna me suundume.

Kohalik potipõllundus.

Rändurid.

Rukkililled.

See sinine on kõik puhas rukkilill. Kasvab siin põllul mis mühiseb.

 Ohakad ikka mehekõrgused.

Junta Castilla y Leon.

Roomaaeg

Üldse on siin müstiline. Kuu ilmus alles üleeile välja. Varem lihtsalt polnud. Me alustame igal hommikul enam vähem samal ajal, aga kuud pole olnud. Ja siis üleeile kohe kõrgel taevas ja valgustas meie teed. Eile ja täna samuti. Loodetavasti homme ja ülehomme jne ka, enne kui ta kokku kuivab.

 Üks linnuke, kes ilmselt ärkas meie tulekust. Oli natuke segaduses, lendas ikka ja jälle teele ette. Lasi ennast pildistada, aga mul telefonis polnud nii head välku. Me äratame hommikul oma tulekuga ikka linde üles.

Linnud hakkavad laulma kell pool kuus, päike tõuseb 7.10.

Pool tundi enne päikesetõusu.

Kindlusküla.

Roomaaegseid ehitisi on siin palju. Üks sild üle Jefre jõe. Igalpool linnades on säilinud roomaaegseid ehitisi, akvedukte, sildu. Käime ka suures osas roomaaegsetel teedel. Nad ise eksponeerivad seda väga. Kõik Lõuna Hispaania linnad paistavad olevat roomaaegsed.

Täna 30st km pool oli asfalti. Teeääri küll keegi ei vaevu niitma.

Juustutee

Juustu jutule täienduseks. Oleme juustuteel. Nendel ohakatel on väga tähtis koht hea juustu valmistamisel. Ohakate tolmukatest tehakse leotis ja see segatakse piima sisse, see on laabi eest. Seda kasutatakse ka tänapäeval tööstuses. Midagi ei ole siin maamunal asjata. Kõigel on oma koht.

Tee võib olla väga väsitav, mõne suure on võtnud lausa külili.

Embalse de Alcantara. Oli suur ja sakiline järv, millest tuli peaaegu ümber minna.

 Tänane Tee  kulges mägedes, imeilusate vaadetega järvele ja Grimaldo orule.

Desauno saime alles siis kui olime ära käinud 32 km. Varem lihtsalt polnud kusagil süüa.

Meie kohal lendles üle 10 kotka. Olid väga suured ja uhked linnud. Aga pildi peale ma neid väga hästi ei saanud, kui pilti suurendada, siis näeb.

Vaated orule ja mägedele.

 Lehmi siin lõputult. Musti ja valgeid, pruune, punaseid, halle, laigulisi ja täpilisi. Kõigil karv läigib.

 Viimase 5 km peal veel selline järsk tõus!

 Aga vaated ülevalt missugused.

 Korgitamm.

 Enne albergi.

Märgid

Märkidega on nii et neid tuleb osta lugeda, aga alati ei pruugi sellest piisata. Oleme harjunud sellega, et on kindlad märgid. Lihtne elada, kõik toimib. Rutiin. Ja siis on hoopis teised märgid, aga ikka näitavad sama, mis eelmised. No harjud ära ja siis kaovad hoopis. Oh Issand, mis nüüd!? Ja siis ilmuvad uued. Segadus. Mis edasi? Mida see küll tähendab? Nii on elus kõigega, rutiinis kinni ja proovigu midagi uut tulla! Segadus.Arusaamatus. No mida see veel tähendab?

 Igatahes on põnev jälgida ja olla Kulgeja.

 Kõik kirikud jätkuvalt kurekirikud.

 Caceresis nii suured kallakud, et pargitud autod kaldu. Muidugi pildil vist nii väga välja ei paista.

 Caceresis.

Tee kulges väljade vahel. Mitte üks puu. Päike. Päike. Päike.

Casar de Caceres. Juustumuuseum. Külastasime juustumuuseumi. See oli väga hariv, saime teada, kuidas tehti vanal ajal ja tehakse nüüdsel ajal pehmet lambajuustu.

Ja kohe poodi juustu ostma! Torta del Casar. Imehea.

Kuna seekord albergis palju rahvast, siis tegime oma toidu valmis. Võtsime nõud kaasa ja läksime linnapeale kohta otsima, kus oma resto üles lüüa.

Nagu näha, see ka meil õnnestus.

 Leidsime kena vaikse väljaku. Mõni auto vurises mööda ja sooviti aprovichi. Gracias. 

Ja politsei ei viinud kui meid ära.😅😀😁😂🤣

Hea on olla peregrino!

Misericordia

Ööbisime vanadekodus. Öömajale saabus veel 6 ratturit, 4 hispaanlast ja 2 itaallast.
Õhtul anti meile isegi süüa. Garpazo - kohalik külm tomatisupp, kana ja puuviljad ja Don Simon. Poisid pesid peale õhtusööki isegi meie nõud ära. Anu professionaalne kretinism tundis end kasutult.

Teele saime sel korral hiljem, 6.30 avati uksed. Ei mingit isetegevust. Oli mõnus paik. Vana klooster. Alcuescar.

 Meie tuba.

 Desauno 15 km kaugusel Aldea del Canos. Seal olid puudele mantlid selga heegeldatud. Põnev.

 Sellised pütid on kivist välja tahutud ja üles pandud kohtadesse, kus on ojad. Sellepärast, et sealt saaks kuiva jalaga üle kui vett on palju.

 Need pütid näitavad ka teed. Vahest pole kollaseid nooli, siis tuleb nende järgi joonduda. Märke palju, ole aga arusaaja!

 Hõbedaselt sillerdav tee.

 Roomaaegsed sillad. Neid on siin palju.

Jälle albergis. Valdesalor. Nagu ikka oma menüü. Üle pika aja. Paaril päeval oleme pidanud leppima teiste menüüdega. Tundub, et sel korral jälle privado alberg.