Lebo päev Brindisis

Hommikukohvi sai joodud lõbusas koerakohvikus.

Turult ostsime head ja paremat salatikraami.

Üks papi ostis kokku igasugust värsket kraami.  Müüja pakkis kõik ilusti kottidesse, sidus omavahel kotid kokku ja pandi papile õlale. Nii ta siis kodu poole teele asuski, hea kraam üle õla rippumas.

Pealelõuna veetsime rannas. Pool tundi bussisõitu. Rand muidugi tühi ja lõputult räpane.

 Nagu ma ütlesin, et mu põlv elab oma elu. Täna sai talle siis poola viina ostetud. Paistab,  et sobib. Tundub, et mõni teine põlv tahab ka. Eks homme tea rohkem. 

Ise jääme ikka veini ja salati juurde. 

Rongisõit itaalia moodi.

 Kuna mu põlv elab oma elu, siis otsustasime Beneventost Brindisisse sõita. See polegi lihtne ettevõtmine. Bussiga keeruline, pikad ümberistumised jne. Rongiga tundus parem. Läksime raudteejaama ja seal oli täitsa inimene kes meile ilusasti pileti müüs ja kõik ära seletas. Noh, rõõm missugune.

Siin lõunapool on sadu kilomeetreid raudtee suletud, käivad mingid ehitustööd. Vaevalt et Via Balticat ehitavad, aga suured paistavad. Siis sõidab rongi asemel buss. Kena, buss korjas meid Benevento raudteejaamast ülesse ja kiri bussi aknal näitas, et 13.38 jõuab Foggiasse kus meie ümberistumise paik 13.52. Sõit üle mägede läks lahti ja tal oli ainult üks peatus enne Foggiat. Kell 13.38 oli bussil veel 41 km Foggiasse sõita. Sel bussil polnudki võimalust selleks kellaajaks Foggiasse jõuda. Fogiasse jõudis ta täpselt tunnike hiljem.

Foggiasse jõudes läksime kohe kassasse asja uurima. Kena tüdruk vaatas meie pileteid ja ütles, et saab uue pileti ja sõitke aga edasi millise rongiga meeldib. Valisime kiirrongi ja 18.27 olimegi Brindisis.

Õhtuks oli meil bronnitud mingi öömaja 2 ööks 87€ raha kolmele. See paistab, et on mingi päris suur ja huvitav koht,  eks täna uurime lähemalt.  Igatahes kohvi ja teed pakutakse hommikul.

Pilte pole.

Rongis pistsime nahka selle nädalakese kuninglikult reisinud granaatõuna. Aga oli hää.

 

Vitulano - Benevento

 Eile õhtul otsustas mu põlv minuga koostöö lõpetada. Aga kuna Vitulano asub sellises kohas, et ühtegi ühistranspordi võimalust pole, siis ei jäänud muud üle kui vaikselt Beneventosse tiksuda. Kohale jõudsime. Vaatame jooksvalt kuidas edasi.

Potipõllundus. Ühed viljad valminud ja koristatud ning uued maha istutatud. 

Hommikused vaated. See meil ees.

See seljataga. 

Tee toidab jätkuvalt. 

Tunnel. Tee on olnud jälle puhas asfalt. 

Metsanotsusid mägedes ikka leidub. Tee ääred on üles aetud. Ka oliivipuude vahel on päris kõva künnitegevus  olnud. 

Viitadega on Benevento provintsis halvasti. Kogu aeg on ikka vaja äppi vaadata- kas ikka õigel teel.

AllTrail on meid väga hästi aidanud teel püsida.

Üks mees kutsus meid imetlema oma kätetööd, mille ta oli valmistatud lockdown'i ajal. Oli väga uhke selle üle ja palus, et me sellest räägiks. Kahjuks pole mul peale blogi kellelegi sellest rääkida.

Telese Terme - Vitulano

 Juhatatud. Hoitud. Kaitstud. 

Eilne päev kulges vihmas, ja kuna me nagunii peame mingi vahe liikuma mingi transpordiga, siis liikusime eile natuke, et mitte vihmas rännata ja mitte käia lõputut asfalti.

 Õhtusöök.

Hetkel väljasurnud linnake Telese Terme.

Täna oli ees 830m tõusu. Hakkasime seda siis vaikselt võtma.

Oliivikorje.

Meiega liitus äkki üks koer. Lihtsalt vupsas kuskilt välja ja hakkas ees käima. Läks natuke ette ja jäi ootama. Kogu aeg vaatas, et kas tuleme. 

Ühel hetkel oli teel äkki 3 suurt valget koera kes haukusid ennastsalgavalt. Meie saatja läks seekord meie ja koerte vahele. Kõik rahunes maha ja meie saatja vupsas jälle meie ette. Tuli meiga üle mäe Vitulanosse. Me juba muretsesime, et mis nüüd saab. Vitulanos lihtsalt läks oma teed. Oleme talle sügavalt tänulikud.

Puhkepaus rängal tõusul.

Teine meie teekaaslane mägedes. Ilmus äkki ja astus ka meie ees. Aegajalt seisatas, vaatas tagasi kas tuleme. Astus päris pika maa meiega.

Kuidagi müstiline oli see mägede ületus. Meil oleks olnud nagu kaitsjad/saatjad kogu tänase tee. Kuigi kordagi polnud sellist tunnet, et oleksime ohustatud.

Tasapisi hakkavad siin ka värvid erksamaks muutuma.

Öömajadega on siin huvitav. Eile kirjutasin kellelegi, kes oli öömajalistis. See vastas kohe, et tal pole, aga ta andis mu andmed Antonellale ja see helistas kohe. Kahjuks me muhvigi ei mõika italianot ja nemad inglist. Jumal tänatud,  et on WhatsApp ja kirjutades saab tõlkida ja kõik sujub. Täna teel olles tundis ta huvi kus oleme ja kuna jõuame. Tuli lausa autoga vastu.

Õhtusöök ikka rikkalik ja seekord erilise Vitulano juustuga. 

Sessa Arunca - Teano

 Teele asusime kusagil 8 tuuris,  polnud täna  palju minna, 20+km.

Meie üüber-super öömaja.

Huvitav kooslus. Mälestame lahkunuid ja samas ripuvad prügikotid rämpsu täis. Kui nii võtta, siis mõlemad lahkunud.

Vahel on mõned linnaäärsed rajad nii rämpsu täis, et isegi essule ei saa minna.

Üks väike külake teel. Corbara nimi.

Ikka veel Corbarat. 

Sel teelõigul oli mitmeid kirikuid kusagil  tühermaal.

Anneli laulis jälle imeilusasti. Mina jäin lihtsalt lindistamisega hiljaks.

Rada on tihti kaetud kastanitega.

Ikka jätkuvalt alpikanniväljad.

Mingi hirmsuur pink ja koht väga tähtis.  Meil on ka selliseid pinke, ma pole sellest aru saanud milleks need pingid on või kellele.

Iseenesest oli koht väga ilus ja kena jalga puhata. 

Kingitud graanatõun rändab ikka minu kotis. Sobitub hästi mu padjaga.

Teano valla teetähised. 

Tänaseks polnud ka öömaja vastust.  Sai peetud pikki vestlusi ja nagu ikka lahkete inimeste abiga on meil jälle öömaja.

Siiani oleme pääsenud vihmata, aga nüüd õhtupoole hakkas sadama. Homse päeva lubab vihma. Eks näis  kuidagi kulgeb.