Telese Terme - Vitulano

 Juhatatud. Hoitud. Kaitstud. 

Eilne päev kulges vihmas, ja kuna me nagunii peame mingi vahe liikuma mingi transpordiga, siis liikusime eile natuke, et mitte vihmas rännata ja mitte käia lõputut asfalti.

 Õhtusöök.

Hetkel väljasurnud linnake Telese Terme.

Täna oli ees 830m tõusu. Hakkasime seda siis vaikselt võtma.

Oliivikorje.

Meiega liitus äkki üks koer. Lihtsalt vupsas kuskilt välja ja hakkas ees käima. Läks natuke ette ja jäi ootama. Kogu aeg vaatas, et kas tuleme. 

Ühel hetkel oli teel äkki 3 suurt valget koera kes haukusid ennastsalgavalt. Meie saatja läks seekord meie ja koerte vahele. Kõik rahunes maha ja meie saatja vupsas jälle meie ette. Tuli meiga üle mäe Vitulanosse. Me juba muretsesime, et mis nüüd saab. Vitulanos lihtsalt läks oma teed. Oleme talle sügavalt tänulikud.

Puhkepaus rängal tõusul.

Teine meie teekaaslane mägedes. Ilmus äkki ja astus ka meie ees. Aegajalt seisatas, vaatas tagasi kas tuleme. Astus päris pika maa meiega.

Kuidagi müstiline oli see mägede ületus. Meil oleks olnud nagu kaitsjad/saatjad kogu tänase tee. Kuigi kordagi polnud sellist tunnet, et oleksime ohustatud.

Tasapisi hakkavad siin ka värvid erksamaks muutuma.

Öömajadega on siin huvitav. Eile kirjutasin kellelegi, kes oli öömajalistis. See vastas kohe, et tal pole, aga ta andis mu andmed Antonellale ja see helistas kohe. Kahjuks me muhvigi ei mõika italianot ja nemad inglist. Jumal tänatud,  et on WhatsApp ja kirjutades saab tõlkida ja kõik sujub. Täna teel olles tundis ta huvi kus oleme ja kuna jõuame. Tuli lausa autoga vastu.

Õhtusöök ikka rikkalik ja seekord erilise Vitulano juustuga.