laupäev, 28. oktoober 2017

Bom caminho!


Rännak läbi. Siin meie sertifikaadid. 












Minul ei ole sertifikaati, sest ma ei läinud Santiagosse. Ma armastan Ookeani ja rändasin seekord tema kallastel.


Natuke kurb on, et kõik lõppenud. Kenast soojast suvest külma lumisesse sügisesse. Aga iga Tee saab kord otsa ja nüüd saab alata UUS TEE.

Kohtumisteni järgmistel Teedel. 

Seniks kõigile osalistele ja kaasaelejatele IMELIST KULGEMIST!

reede, 20. oktoober 2017

Udu. Paks udu.


Täna on eriti paks udu. 50 m nähtavust kõige rohkem. Udu on siin Ookeani kaldal tavaline nähtus, aga täna eriti paks. Päris huvitav on käia paksus udus, Ookean on lähedal. Natuke näed. Tunnetad. Kuuled. Märke ei ole. On Ookean, kõige suurem 
Märk. Natuke keeruliseks läks, kui üle jõe läksin, siis tagasi Ookeani juurde saab ainult tunnetades. On linn ja tänavate rägastik ja mitte midagi ei näe. Päike kusagil kõrgel udu taga. Kell on 11.
Põnev!
Kulgemine!
Rõõm seljakotist, udust, teadmatusest. Teest.






Võin su vetevallast päästa kui ainult soovin, väike jumal.




Ikka Ookean, mis sest et udus.



Albergi leidmine siin, Labruges, oli huvitav. Üks kohalik "härrasmees" märkas mind, et otsin albergi. Ja oli kohe abiks, helistas igasuguste uste taga, et võtit saada. Lõpuks tõi mind albergi. Pärast kui otsisin söögikohta, lehvitas kaugelt ja tegi selgeks, et siit baarist saab süüa. Nii oligi, mina ja 9 kohalikku härrasmeest seal baaris. Süüa sai korralikult ja palju. Kõik oli nii nagu see härrasmees lubas.

Tee on IMELINE! Võta lihtsalt kõik annid vastu ja ole tänulik. Ära anna hinnanguid.

Udu hakkas hajuma 4.paiku, isegi päikest sai näha. Natukeseks.

neljapäev, 19. oktoober 2017

Vihm

Kassist sõber kadus, kui ilmus silmapiirile keegi, kel parem toit. Nii ongi. Tuleme ja läheme. Mõned jäävad. Ilmselt nii peabki olema. Igatahes Aitäh kõigile, kes olnud ja kes ON veel. Midagi ei pea paigal seisma. Kõik peab liikumises olema. Nagu Ookean.




Võtsin vahelduseks eile õhtul kaardi. Lõpuleviimine. Super. Majakese number 504=9 lõpetamine. Kuupäev 18=9, jälle lõpetamine. Pealegi kuu ka otsas, homme vist luuakse uus/st. täna, kirjutan teksti juba homme/. Ja und nägin ka asjakohast. Loodan, et kõik sai tehtud, mis vaja.

Täna siis vihm. Mitte küll tugev. Tibutab natuke.
Astun siin Ookeni kaldal vihmas ja räägin Targaga juttu.

Tulekahjud on peaegu lõppenud. Kahju on ikka üüratu suur 51 surnut, 519 milj. ha põlenud. Leira piirkonnas 80% põlenud. Kõik farmid ja loomad. Kogu Coimbra kant väga palju kahjustatud. Valitsused paistavad igal pool ühesugused. Aga nad polegi ju selleks, et inimesi aidata. Meedia näitab kuidas peaminister käib mõnes kohas kannatanuid musitamas, endal kala silmad peas.

Kohtun siin huvitavate inimestega. Mitmed kõnnivad nagu mina, vastassuunas. Need on kõik juba mitu korda caminol olnud. Ühes albergues oli 3 kanadalast, kokkasid hullupööra ja toitsid mind ka.  Üleeile kohtasin prantsuse meest, kes sel aastal tulnud Camino Platalt ja nüüd astub veel Porugali teed tagasi Portosse. Neil kõigil on see eriline sära. Huvitav on see, et me tunneme üksteist kohe ära.


Ühes kohas olid peregrinod riputanud üles kammkarpe, oma soovidega. Hakkasin seda stendi pildistama ja siis tuli Koer, punane rätt kaelas, ja sättis ennast pildile. Kui pilt tehtud, lahkus. Juhtub sel Teel ikka Märke olema!



Ikka Ookean, lõputult ja palju. Nagu ta isegi.


Meeleolukas pilt ühest rannakohvikust.

kolmapäev, 18. oktoober 2017

Vikerkaare all.

Mõtisklen siin Tule ja Vee ümber.
Kes, mis on tuli? Kes, mis on Vesi, seda teame paremini. Kolm olekut - gaas, vedel, tahke. On võimalik purki püüda. Aga Tuli?
Täna öösel sadas jälle kõvasti terve öö. Mul on selle üle väga hea meel. Ehk saavad nii kõik põlengud kustutstud. Pool 8 hommikul lõppes sadu ja sai teele asuda. Mul siiamaani väga vedanud, pole vihma saanud. Selja taha vaadates on seal tumedad paksud vihmapilved. Aga ees selge ja päike.
Pole siin minevikus midagi surkida, vaata tulevikku, kõik võimalik.
Sain endale ootamatult sõbra.


Tuli kusagilt ja nüüd nurrub ja ronib sülle ja paitab, ei lase kirjutada ja pildistada ka hästi  ei saa, muudkui siiberdab.

Täna ööseks selline öömajake. Puhta mulle, huvitav, kas Kass tuleb ka. Mul pole talle süüagi anda. Ostsin eile saia ja oliivõli. Ise mõtlesin, miks? Aga täna lähebki vaja. Siin pole söögikohta, veini sai osta ja karbi tuunikala. Tsurkan siis oma leivapalukest olliviõlisse ja jagan Kassiga.


Tore. Tahtsin lisada pildi kuidas Kass sööb ja rahuloleva Kassi, kes magab mu jopel. Mitu korda proovisin, aga ei saa. Ju pole vaja.


Ookean ja mina. Mitte kedagi teist.



Tee. Öösel sadanud vihmast märg.



Apuulias siis.


Ikka vikerkaare all, kuidas teisiti.


Tuuleveskid.


Paatide parkimiskoht.


Adru korjamine.



Põllumajandus. Panevad usinasti sitta ja kasvuhoones kasvavad kõik MULLA ja SITA peal. Mitte tilga otsa nagu Hispaanias.

teisipäev, 17. oktoober 2017

Ikka Ookean

Öösel oli tugev äike ja vihm. Loodan, et see kustutas ka põlenguid.
Kulgen siin tasapisi Porto poole.
On Ookean,Ookean, Ookean....
Lihtsalt naudin. Pildistada ka enam ei taha. Sõnu pole. Hetkel vaikuseminutid.
Kallid




Mina ikka olemas, elus ja terve. Koos Ookeaniga.

esmaspäev, 16. oktoober 2017

Vormid

Puhas teadvus on vormita, igavene. Mina olen vorm ja see vorm saab aeg ajalt kannatada.
Tulekahju. Vormid kaovad. Igal pool kus olen, näitab telekas öösel puhkenud suurt tulekahju Coimbra kandis. Ma vaatan seda ja mu südsmes on suur kaastunne. Inimesed seal tunduvad olevat rahulikud. Keegi ei paanitse. On lihtsalt kurvad. 
Siin on ookean, palju-palju vett ja 100 km eemal kõik põleb. Kes selle tulekahju tekitas? Loodus? Inimene? Kahjuks vist ikka inimene - kust pärit?. Eile oli imeliselt soe ja puhus väga tugev tuul. Ei olnud äikest ega midagi. Keegi mängis tikkudega.

Me tahame ikka suuremaid ja tugevamaid vorme enda ümber. Ehitame maja, majale aia ümber - ikka kõrge ja kivist. Et ometi purgist välja ei pääseks! Miks küll? Miks küll ininene tahab vangis olla? Kas ta ikka on Inimene Inimene? Kust pärit ja kes on?
Kes armastab vorme? Ego. Mida suuremad ja rohkem, seda priskem ta on.

Istusin Oceano kaldal ja vaatasin mäslevat vett. Kivil seisis kajakas. Tuli suur laine, kajakas tõusis hetkeks natuke õhku ja maandus samas. Ta vaatas lainet ja teadis täpselt millal õhku tõusta, et laine teda minema ei uhuks. Mitte iga laine peale ta ei liigutanud end. Vägev!



Oceano Atlantico.


Kajakad söömas mõõna ajal.



Mees korjamas vetikaid.

pühapäev, 15. oktoober 2017

Paisumine ja kokkutõmbumine

Nii on Universum paisub ja tõmbub kokku. Ookean teeb seda sama. Mina ka. Jalad paisuvad suht kiiresti 3 numbrit suuremaks ja kingad tõmbuvad sama palju kokku. Asja normi viia saab ainult Oceano Atlantico abiga.
Hommikul oli kohe selline tunne, et Hispaania jääb ära. Saatsingi siis kalli seltskonna kallistuste ja muside saatel Oma Teele. Minu jaoks on Oma Tee seekord Oceano Atlantico kallas Portosse tagasi. 
Mina võin ju plaane teha, aga Tee näitab ikka suuna kätte.




Küll paljajalu liival, küll laudteed pidi. Küll lihtsalt võsa vahel. Ja seekord täitsa ilma märkideta. Oceano on MÄRK ja AINUKE!

Tänane päev imeline. 26 juba kohe hommikul ja päeval kiskus 30 ära. Tuul, tuul ja tuul, soe ja mõnus. Loodetavasti ka Hispaania poolel.


Mis see on? Vale. Ei ole kartul. On üks lill tee ääres.


Ega ma saa ikka traditsiooni rikkuda. Hommikul kohv ja croissant, siis päeva poole väike kohv, lõuna ajal tinto ja õhtul tinto ja salada mixed. Täna mul lõuna ja õhtu koos, siis sain tinto kohe kannuga!
Albergi leidmine oli ka müstika. Tulen nii lähedal kui võimalik Ookeanile ja siis tahan ära keerata. Noh keerangi ja mõtlen, et ei tea küll miks. Kurjustan veel endaga, et miks ma pean alati lolle ringe tegema. Ja siis see albergue. Kedagi ei ole, uks avatud ja voodites valged linad! Ärge arvake, et alberge siin tihedalt on. Kvant olek!




  




Lõunalt tagasi albergi jalutades pakkus üks viigipuu oma vilju. Võtsin 6 tükki, 2 sõin kohe ära ja 4 võtsin õhtusöögiks. Ülejäänud tinto valasin ka joogipudelisse kaasa, ma pole harjunud kannuga veini saama.

Tagasi eilsesse õhtusse. Salada mista ja tinto. Siis me veel ei teadnud, et viimane õhtu koos tintot võtta. Noh, 24. õhtul Portos jälle koos.



Oli imeline õhtu, soe briis ja 20 kraadi. Täna albergi peremees ütles, et see pole tavaline. Ennustab tormi. Kui torm, siis torm. Aga see juba tuleviku teema.

Teekaaslastel läheb hetkel Hispaanias ka kenasti. Hoian ikka kursis.