Vihm

Kassist sõber kadus, kui ilmus silmapiirile keegi, kel parem toit. Nii ongi. Tuleme ja läheme. Mõned jäävad. Ilmselt nii peabki olema. Igatahes Aitäh kõigile, kes olnud ja kes ON veel. Midagi ei pea paigal seisma. Kõik peab liikumises olema. Nagu Ookean.

Võtsin vahelduseks eile õhtul kaardi. Lõpuleviimine. Super. Majakese number 504=9 lõpetamine. Kuupäev 18=9, jälle lõpetamine. Pealegi kuu ka otsas, homme vist luuakse uus/st. täna, kirjutan teksti juba homme/. Ja und nägin ka asjakohast. Loodan, et kõik sai tehtud, mis vaja.

Täna siis vihm. Mitte küll tugev. Tibutab natuke.

Astun siin Ookeni kaldal vihmas ja räägin Targaga juttu.

Tulekahjud on peaegu lõppenud. Kahju on ikka üüratu suur 51 surnut, 519 milj. ha põlenud. Leira piirkonnas 80% põlenud. Kõik farmid ja loomad. Kogu Coimbra kant väga palju kahjustatud. Valitsused paistavad igal pool ühesugused. Aga nad polegi ju selleks, et inimesi aidata. Meedia näitab kuidas peaminister käib mõnes kohas kannatanuid musitamas, endal kala silmad peas.

Kohtun siin huvitavate inimestega. Mitmed kõnnivad nagu mina, vastassuunas. Need on kõik juba mitu korda caminol olnud. Ühes albergues oli 3 kanadalast, kokkasid hullupööra ja toitsid mind ka.  Üleeile kohtasin prantsuse meest, kes sel aastal tulnud Camino Platalt ja nüüd astub veel Porugali teed tagasi Portosse. Neil kõigil on see eriline sära. Huvitav on see, et me tunneme üksteist kohe ära.

Ühes kohas olid peregrinod riputanud üles kammkarpe, oma soovidega. Hakkasin seda stendi pildistama ja siis tuli Koer, punane rätt kaelas, ja sättis ennast pildile. Kui pilt tehtud, lahkus. Juhtub sel Teel ikka Märke olema!

Ikka Ookean, lõputult ja palju. Nagu ta isegi.

Meeleolukas pilt ühest rannakohvikust.