Ikka Ookean

Täna öösel sadas jälle kõvasti. Aga hommikul ilus päike.  Ookean on ikka udumantlis.

Vaatlen laineid. See on huvitav, kuidas meile asjad näivad. Vaadeldes laineid, laine harjad on valges vahurüüs. Tundub, et see on nii pehme ja õrn. Aga võta näpust. Lööb jalust. Või pilved, kui oled teisel pool pilvi, tundub, et hüppa aga ja maandud pehmel alusel. Aga ei, kukud lihtsalt läbi.

Ma imetlen neid kohalikke vanemaid härrasid. Jalutavad hommikuti, olenemata ilmast, viigipüksid jalas. Ühesõnaga väga ontlikult riides.

Hüppasin hommikul läbi kohalikust kalaturust. Matroonid pakkusid mulle igasugust kala. Pidin kahjuks ütlema, et "peregrino". Mis sa sellele ikka pakud, ega ta toorelt neid söö.

Porto metroo tee. Palju metrood on siin maa peal. Ja rööbaste vahe, mis läheb looduses, on ilusasti pügatud muru. Ei mingit mürki!

Albergis joonistas hospitalijeero mulle templi passi! Super!

Kallid Teekaaslased peaksid ka täna juba Santiagos olema.