Vormid

Puhas teadvus on vormita, igavene. Mina olen vorm ja see vorm saab aeg ajalt kannatada.

Tulekahju. Vormid kaovad. Igal pool kus olen, näitab telekas öösel puhkenud suurt tulekahju Coimbra kandis. Ma vaatan seda ja mu südsmes on suur kaastunne. Inimesed seal tunduvad olevat rahulikud. Keegi ei paanitse. On lihtsalt kurvad. 

Siin on ookean, palju-palju vett ja 100 km eemal kõik põleb. Kes selle tulekahju tekitas? Loodus? Inimene? Kahjuks vist ikka inimene - kust pärit?. Eile oli imeliselt soe ja puhus väga tugev tuul. Ei olnud äikest ega midagi. Keegi mängis tikkudega.

Me tahame ikka suuremaid ja tugevamaid vorme enda ümber. Ehitame maja, majale aia ümber - ikka kõrge ja kivist. Et ometi purgist välja ei pääseks! Miks küll? Miks küll ininene tahab vangis olla? Kas ta ikka on Inimene Inimene? Kust pärit ja kes on?
Kes armastab vorme? Ego. Mida suuremad ja rohkem, seda priskem ta on.

Istusin Oceano kaldal ja vaatasin mäslevat vett. Kivil seisis kajakas. Tuli suur laine, kajakas tõusis hetkeks natuke õhku ja maandus samas. Ta vaatas lainet ja teadis täpselt millal õhku tõusta, et laine teda minema ei uhuks. Mitte iga laine peale ta ei liigutanud end. Vägev!

Oceano Atlantico.

Kajakad söömas mõõna ajal.

Mees korjamas vetikaid.