Udu. Paks udu.

Täna on eriti paks udu. 50 m nähtavust kõige rohkem. Udu on siin Ookeani kaldal tavaline nähtus, aga täna eriti paks. Päris huvitav on käia paksus udus, Ookean on lähedal. Natuke näed. Tunnetad. Kuuled. Märke ei ole. On Ookean, kõige suurem 

Märk. Natuke keeruliseks läks, kui üle jõe läksin, siis tagasi Ookeani juurde saab ainult tunnetades. On linn ja tänavate rägastik ja mitte midagi ei näe. Päike kusagil kõrgel udu taga. Kell on 11.

Põnev!

Kulgemine!

Rõõm seljakotist, udust, teadmatusest. Teest.

Võin su vetevallast päästa kui ainult soovin, väike jumal.

Ikka Ookean, mis sest et udus.

Albergi leidmine siin, Labruges, oli huvitav. Üks kohalik "härrasmees" märkas mind, et otsin albergi. Ja oli kohe abiks, helistas igasuguste uste taga, et võtit saada. Lõpuks tõi mind albergi. Pärast kui otsisin söögikohta, lehvitas kaugelt ja tegi selgeks, et siit baarist saab süüa. Nii oligi, mina ja 9 kohalikku härrasmeest seal baaris. Süüa sai korralikult ja palju. Kõik oli nii nagu see härrasmees lubas.

Tee on IMELINE! Võta lihtsalt kõik annid vastu ja ole tänulik. Ära anna hinnanguid.

Udu hakkas hajuma 4.paiku, isegi päikest sai näha. Natukeseks.