Bom Caminho: Murta Maria

Alustasime Murta Mariast hommikul kell 7.

Üks veinimõis.

Teemärgid on siin väga haruldased. Liigume loomuliku kõhuttunde järgi. Ja see on lõbus.

Hea soe on. Puhkemas.

Avastasime ühe mahajäetud vesiveski.

Korgitamm, vana ja koorimata. Imeline muster.

Jõudsime lõpuks Padrunisse 15.30. Täiesti söömata. Pitzzeeriad sel kellaajal kinni. Baarist sai ainult mingit vana ja väsinud burgerit, siis otsustasime et näljasurmast saab päästa ainult supermercado. Sai, 15 juustuviilu, mingi tuuni - oa konserv ja 2l punaveini ja viis mutikest toidetud. Kuna homme ka ei paista söögiga priiskamist siis otsustasime, et päts saia ja paar tuuni-oa konservi ja jogurtijook on homseks piisav.

Ja siis leidsime camino märgid ja hakkasime loodusliku öömaja poole sammuma. Märgid kadusid kiiresti nagu sel caminol kombeks. Jalutasime kenasti õiges suunas Pedra Bianca poole. Rõõmustasime südamest, et leidsime jõe ja hakkasime magamise kohta otsima. Siis äkki tuli üks auto, peatas ja küsis, mis mis teete siin. Ütlesime, et matkame Santu Jactu rajal. Küsisime kust läheb tee. Minge suurele teele ja saate Pedra Biancasse. Me vastu, et tahaks ikka mägedes ja mitte asfalti pidi minna. Seleta palju tahad, ikka aru ei saada. Lõpuks helistas kellelegi sõbrale ja siis selgus et sõber suudab meid aidata. Minge me tagasi suurele teele ja seal ootab meid mees kes oskab juhatada. Küsisime, et kas tema ka sinna sõidab ja kas me autokasti võime ronida. LOOMULIKULT. Nii me sõitsimegi sõbra õuele. Selgus, et sõber ka ei oska aidata. Kui maanteed pidi ei taha, siis polegi võimalust. Leppisime sellega, mis sa ikka vaidled. Läheme minema ja otsime kuskil põõsas öömaja. Igaks juhuks ütlesime, magame selle öö lageda taeva all. Mees vaatas meid kui hulle ja siis ütles mulle, et tule kaasa. Muidugi läksin ja ta näitas, et tema rõdul kunstmurul saame ööbida. SUPER.

Tõi meile oma veini, mis osutus tõeliselt heaks.