Naapoli

 Napolisse jõudsime öösel pool 12. Võtsime lennujaamast takso ja hakkasime linna sõitma. Siis helistab öömaja perenaine ITAALIA keeles. Mitte mõhkugi ei saa aru, andsin talsojuhile telefoni ja mis selgus, meie ööbimikoht muutunud. Jumal tänatud, et taksojuht ikka ITAALIA keelt oskas! Rääkisid pikalt-laialt ja kohale ta meid tõi. Muide, Booking.com pakkus lennujaamast taksot 10% allahinlusega 53€, mingi transfeeriteenus internetis sama asja eest 100€. Kohapealt võttes maksime 35€. 

Siis hakkasime maja otsima. Ei ole numbreid.  Mida ei leia see on maja. Helistan majaperenaisele aga ta ei võta vastu. Hiilgama vahva! Siin tuli üks valges hõlstis mees koos noorega.  Küsisime et missugune see maja küll olla võiks.  Lõpuks helistas majaperenaine tagasi. Andsin telefoni talle ja selgus, et ta ka ei räägi itaaliat.  Aga noormees rääkis. Ega me ikkagi targemaks saanud. Lõpuks läksime vanamehe poodi ja seal teine müüja teadis. Vanamees tuli meiega kaasa ja veendus, et ikka sisse saime. Ukselukuga toimis see eelmine kiri. Küsisin kust vanamees pärit. Pakistanist.

Öö möödus ikka itaalia päraselt suure lärmi saatel. Ikkagi Naapoli kesklinn. 

Vaateid  apartemendi aknast öösel kell 1.

Porno John!

Lihtsalt linna peal tšillimas.

Hea vein.

1 kolmest turisti infost Naapoli linnas. Mis osutus mõttetuks asutuseks. 

Selliseid relvastatud sõjaväelisi on linnas palju.

Head isu! Meie lemmik menüü. 

Kõik koerad on siin paksuks söödetud. 

Kes millega/kellega peed  pühib.

Toidu reklaam.  Ehtne. Tule sööma.

Tšilli õnnemees.

Vorstikesed, ilusti näha millest koosnevad. 

Laseme leiba luusse natuke ja läheme õhtupoole veel linna peale.

Imehea jäätis on.