Lõpuks Sardiinias.

Veel kulgemist õhtul Naapolis.

Itaalia sõrmkübara kohv.

Pitseerias naersid pitsapoisid end kõveraks kui selgus, et võtame 5 peale ÜHE pitsa. 

Ronisime mäe otsa, et linna vaadata.

Vaat see on õige pudeliharja puu.

See kleit tuligi Anneliga kaasa.

Võtmemeister.

Tänaval kala müük.

Rupskid. 

Teenisime veiniraha ja tulime lennujaama jala. Mitu taksot püüdis meid hommikul lennujaama viia, aga me jäime endile kindlaks. Ainult 6km minna. Paras harjutus. 

Poollollakas ei tahtnud mulle algul lennujaama teed anda. Küsis mitu korda, et kuhu ikka minna tahad. Saatsin ta pikalt peesse. Ja tema tuvastas koha berzee ja suunas  kohe Eestisse. Lõputult tore. Aga nagu näha saime lennujaama. 

Naapoli lennujaam. Seda väisame veel 2 korda.

https://tsillonollamarve.blogspot.com/?m=1

Lugege ka Marve  blogi.

Oleme lõpuks Sardiinias. Olbiast saime kätte oma credencialid. Palveränduri passid. Sellega oli ka lugu. Aadress oli üks B&B Nanni tänaval. Kui sinna jõudsime, selgus, et pole kohtagi. Helistasin siis antud numbril. Muidugi keegi ei vasta. Hakkasime siis samal tänaval maja nr.2 uksi läbi  koputama. Lõpuks keegi ka avas ja ütles, et nurga taga on üks B&B, proovi sealt. Mitte mingeid tulemusi.  Läksime siis üle raudtee baari sööma.  Helistasin sealt uuesti ja oh imet võttiski vastu.  Rääkisin  loo ära,  et palverändurid ja passi vaja. Lubas organiseerida mõne minuti jooksul.  Ei läinudki palju aega mööda kui üks neiu tuli ja tõi meile passid. 

Öömaja sai broneeritud teepeale. 11km Olbiast. Kui kohale jõudsime,  siis selgus, et seda ikka pole. Üks mees hakkas  siis asja uurima,  et siin ainult 5 maja ja üks peab olema. Hakkas siis helistama kõiki sõpru läbi.  Keegi ei tunnistanud omaks. No vaatasime siis bookingu kinnitust. No makstud, olemas. Keegi ei tea midagi. Lõpuks siiski kellelgi hakkas midagi koitma, et ehk poeg midagi teinud. Võttis siis ema  poja ette. Vaatasime juba kümnendat korda mu bookingu kinnituse üle. Siis lõpuks ikka saime öömajale. Selgus, et 19ne aastane poeg pani apartemendi üles ja meie juhtusime esimesed kliendid olema. Lõpuks kõik vabandasid ette ja taha.  Meil öömaja olemas. Vot selline seiklus. Aga see kõik kuulub lõunamaa elu juurde.

 Nagu näha camino elab oma elu täiega.