Natuke ka poollollakast. Vahel on ta ikka täislollakas. Ma olen ta peale mitu korda nii vihastanud, ja saatnud ta kõige pimedamasse kohta. Kui on väga keerulised ringid ja juhtub kahetasandiline tee olema, siis on ta täiesti zombi. Mögiseb ainult keerake paremale - kohe vasakule-paremale -jne. Aga hakkama me saime, vahel tiirutasime küll edasi-tagasi, lõpuks saab ikka õigele rajale.
Täna on see päev kus lahkume oma autost. Suzuki oli tubli auto, natuke jäik oli teine, ja eriti erk ka mitte, möödasõitu alustades tuli kaaluda, et kas suudab ära kiirendada või mitte. Enamasti mitte, eriti tõusudel polnud mõtet üritadagi.
Kell 10 pidi noormees autole järele tulema, 10.10 saatsin sõnumi, et tahaks juba auto ära anda. Vastus tuli, et enne 11.40 ei jõua. Kirjutan siin igavusest blogi.
Autole tuldi järele kell 12. Küsisin kas noormees viiks meid Port Louisi Waterfronti. Noormees ütles, et istuge peale, lähme.
Ja nii me jõudsimegi Port Louisi. Seal käis parajasti toidufestival. 27. ja 28. märtsil on suur toidufestival ja me lõbutsesime seal täiega.
Caudan Waterfront, siin see festival on.
Suitsupilved igal pool, grillitakse kõike - kana, krevette, lobsterit, kaheksajalga, lammast jne.
Ostsime mingi meranni segu, väga hea.
Siin meie teine roog. Kaheksajalg, lambaõlg krevetid.
Ma märg kui kass, hakkas vihma sadama, naised panid keebid selga, ma ei tahtnud. Nii hea soe vihm oli. Sadas kõvasti üks tunnike või rohkem. Rahvas ei lasknud end sellest segada. Seisid rahulikult toidu järjekorras. Järjekorrad olid pikad seal kus on hea toit.
Lõpuks sõime jaapani Mochi jäätist. See oli midagi palju teistsugust kui me harjunud oleme. Jäätisel oli ümber mingi vutlar, mis on valmistatud liimriisi jahust.
Pärast sattusime veel turule ja ostsime koju kaasa mingeid mereanni junne. Praegu need potis keemas.
See poiss neid meile müüs ja seletas mis millegi sees ja kuidas valmistada.
Koju tulime jala. Kesklinnast meie koju 6km. Kuna täna polnudki matkanud, siis arvasime, et teeme ära. See oli päris huvitav teekond. Pealinn on ikka üks räpane koht, kõikjal meeletult prügi, mida kaugemale tulime, seda puhtamaks läks.
Sel teel igatsesin ma esimest korda maski järele. Õhk oli sel teekonnal ikka hullult halb. Kõige rohkem reostavad õhku just liinibussid. Need on vanad ja kui läheb mööda siis paks must haisev lont järel. Mõned olid elekribussid ka juba, aga vähe. Rohkem jala ei käi.
Üks hindu tempel jäi teele.
Nahkhiire sain ka pildile. Terve see puu oli neid täis.
Siin need turult ostetud junnid on. Head isu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar